Blogi
Minu motivatsioonist
Minult küsitakse tihti, miks ma seda ebatavalist tööd hakkasin tegema. Lootes ilmselt saada ilusat vastust, et see on kutsumus, et on täitunud lapsepõlve soov, et “maailma päästja” rollist olen aastaid unistanud… Tegelikkus on märksa proosalisem, kuid ka huvitavam.
80-te lõpus, olles Tallinna Nakkushaigla ravialajuhataja, pidin koos ülemõe Grete Lehtlaga täitma tollase NSVL Tervishoiuministri käskkirja ja organiseerima AIDS-i Profülaktika Keskuse. Aeg oli veel selline, et tööd HIV-nakkusega peeti väga ohtlikuks, kardeti, et võib nakatuda piisknakkuse või olme teel. Nii et romantikast oli asi kaugel. Kuna soovijaid eriti ei olnud, pidimegi ise tegema.
Hiljem tõdesin, et see töö on ise nagu haigus, ta haarab sind tervikuna, ei lase lahti ei tööl, ei kodus. Sa “nakatud” sellesse ise ja “nakatad” teisi. Muutud nagu usukuulutajaks, kes püüab sind tänaval siira sooviga päästa. Sarnasus on suur ja põhjuseks ilmselt see, et ka sulle avanevad väga lihtsad tõed, millega saad päästa inimesi rasketest haigustest ja surmast.
Eesti Rooma Klubi arhiivist
Essee "Eesti epideemia keerises"
Selle essee avaldas Eesti Rooma Klubi oma teatmikus „Mõõt ja meelevald“ 2018.a. Esimest korda ma kirjutasin vabaühendusele, mind ei piiratud ametlike raamidega, võisin rääkida asjadest nii, nagu arvasin, tsensuuri ega muid kitsendusi ei olnud. Nüüd, kaheksa aastat hiljem paratamatult tekib küsimus, mis on nende aastatega muutunud, sest loodame ikka paremat. Jah, meil on head diagnostikavõimalused, head ravimid, ka info on kättesaadav ja mitmekesine, eriti AI ajastul. Kuid miks meil on endiselt nakatumine HIV-i 1,5 korda suurem, kui Soomes ja EL-s keskmisena? Kus on „koer maetud“?
Video "AIDS-i epideemia seis 2019 Eestis. Dr Nelli Kalikova"
See video on nähtav Eesti Rooma Klubi YouTube kanalil, kus räägin AIDS-i epideemiast ja selle seisust Eestis. Olen selles videos üsna kriitiline, kuid teisiti ma ei saa, sest kogu see 30.aastane töö on tehtud mitte tänu meie juhtivatele otsustajatele, vaid vaatamata nende ükskõiksusele ja vastuseisule. Positiivne pool – pidev võitlus tugevdab veendumust, et teeme õiget asja ja motivatsiooni et seda jätkata.
Artikkel "Miks ma armastan mehi"
See intrigeeriva pealkirjaga artikkel oli kirjutatud 2007.a., 19 aastat tagasi (!) ja oli tellitud ühe meestearsti poolt meesteportaalile. Kuna teema oli mulle huvitav, kirjutasin siiras usus, et minu mõtted ja tähelepanekud võivad olla inimestele huvitavad. See ei olnud artikkel seksist, vaid meie ühiskonna probleemidest ja meeste rollist meie elus. Hilisematel aastatel oli see artikkel avaldatud Postimehes ja elas oma elu interneti – avarustes. Aastal 2018 vallandus aga ootamatult tema ümber tõeline skandaal ja vaenulaviin, mille tekitasid meie kodukootud feministid nii nais-kui meessoost. Asja krooniks oli isegi ähvardus sotsiaalmeedias minu elu kallale minna. See oli nii ootamatu ja kummaline, et tundsin ennast süütu roosa põrsakesena, kes hundikarja kogemata tagajalgadele ajas. Kõige koomilisem oli see, et minul, keda kuulutati feministide vaenlaseks, olid head koostöösuhted Inglismaa tõeliste feministidega juba siis, kui meie omad veel lasteaias käisid.
Kui võtta asja tõsiselt, siis 2026.a. artikli läbi lugedes tõdesin kurbusega, et suurem osa minu mõtetest peavad paika ka praegu. Ainus positiivne muutus on see, et tänu arstide korralikele palkadele on nüüd meditsiinis rohkem mehi ja see on hea…
Intervjuu Naistelehele
Tavaliselt ajakirjanikud on minuga teinud lugusid minu tööst ja tegemistest. Seekord ajakirjanik Verni Leivak tuli sooviga (palvega) rääkida minu elust. Olen suhteliselt otsekohene ja vahetu inimene. Kui minult küsitakse „How do you do?“, ma hakkangi pikalt rääkima, kuidas mul läheb.
Võib-olla mõnele inimesele tundub see lugu liiga isiklik või naturalistlik, kuid mind ajendas seda tegema mitu mõtet, mis võiks olla õpetlikud noorematele inimestele. Ära ohverda oma elu ja armastust kellegile. Hetkeline nõrkus ja soov säästa pahandustest oma lähedasi ei kaalu üle sinu enda murtud südant.
Arstina kogesin mitu korda eluohtliku seisundit, kus surm terendab. Seda kogemust tahtsin teistega jagada ja lohutada. Surm ei ole alati kole ja hirmuäratav, võib olla ka vaikne ja rahulik. Usuga on mul keerulised suhted, kuid ilmselt usuga on parem kui ilma. Ja mis kõige tähtsam, armastus võib kesta kogu elu ja tõeline sõprus samuti.
